kuidas me astridil ja harril soolaleival käisime

et kõik ausalt ära rääkida, nagu on, peab alustama juba eilsest (kuupäeva järgi üleeilsest), kui astrid mulle kell öösel helistas ja käskis end järgmisel päeval kella kaheksaks tema poole vedada, et pidada soolaleivapidu ja grillida. kuskil üheksaks jõudsimegi astridi juurde ja asusime hoolikalt liha valmistama ja niisama juttu vestma. minu ilus idee, et nüüd ma kohe päris tükil ajal enam alkoholi ei joo, lendas kolinal vastu taevast, kui mul oli kõigepealt vaja ära tarbida eile hangitud stella ja seejärel tellida poodiminevatelt taunolt ja indrekult veini. tellisin, muuseas, punast, aga toodi valget. pudel olevat lihtsalt punase veini moodi välja paistnud. see selleks. muidu oli vahva - astridi korter on tõeliselt nunnu ja aed hiiglasuur ja täis põnevat padrikut ja võsa. harri oli ilmselt tükk aega vaeva näinud, et kogu seda naadiuputust likvideerida. ja lõkkekoht oli ka vahva, ehitatud maakividest, sellist tahaks endale ka. mingil hetkel õnnestus indrekul muidugi kitarr enda valdusesse sebida ja astrid oli lausa meeleheitel, sest ta polnud kindel, kuidas üleaedsed naabrid indreku laulujorusse suhtuvad. politseid meile igatahes ei kutsutud, nagu tookord, kui karlovas istusime. aga nüüd ma rohkem ei kirjuta, sest mõttetu jutt on niikuinii ja kuhugi see välja ka ei jõua. peab jälle blogima õppima. hakkan hoopis scary movie esimest osa vaatama.